Harjuta peegli ees ja salvesta endast video.... või siis mitte...

Mõtleme korraks neile kahele soovitusele, mida avaliku kõnelemise õpetamise puhul parasjagu tihti jagatakse: „Harjuta peegli ees“ ja „Salvesta endast video“. Kõlab ju loogiliselt ja heatahtlikult, eks ole? Kuid siin on üks konks, millest sageli mööda vaadatakse.

Need nõuanded lähtuvad eeldusest, et kui Sa näed oma  pilti, analüüsid seda, siis hakkad Sa justkui iseenesest „siin ja praegu“ avaliku kõnelemise olukordades paremini toimima. Lubage mul, kui Sinu teekaaslasel sel teekonnal, selgitada, miks see pole just see tee mida esimesena valida.

Eneseväljendus ei ole vaatamine ega vaatlemine.

Suuline eneseväljendus on oma olemuselt osalemise kunst, mitte vaatlemise kunst. Sa ei räägi ju iseendale, vaid kellelegi teisele. oled osaline protsesis, Sinu eesmärk on kontakt, mitte ilus pilt.

Kui nihutame kõnega tegelemisel fookuse liiga vara enese jälgimisele, juhtub märkamatult midagi ebavajalikku: loomise asemel hakkad Sa end kontrollima. Sinu tähelepanu peaks olema suunatud partnerile, Sinu mõttele ja sellele hetkele, kus me parajasti viibime. Peegel aga toob selle tähelepanu jõuga Sinu enda kui objekti juurde tagasi. Korraga Sa ei tegutse ega loo enam, vaid vaatad end kõrvaltvaataja pilguga – ja see muudab kogu protsessi iseloomu.

Kognitiivsus ehk Sinu tähelepanu rändamise lugu

Kujuta ette, et Sinu tähelepanu ehk teadlikkus on kui valgusekiir. Kui Sa lood midagi – kõneled, jagad ideed, oled hetkes –, peab see valguskiir liikuma dünaamiliselt ja eesmärgistatult Sinu partnerile, Sinu mõttele ja sellele olukorrale, kus Sa viibid.

Aga niipea kui mängu tuleb peegel või video, pöördub see valguskiir järsult tagasi. Sa ei vaata enam vajalikule poole, vaid hakkad vaatama iseennast kui objekti justkui kolmanda isiku pilguga. See muudab kogu vaimse tegevuse iseloomu. Loominguline voog asendub välise pildi kontrollimisega.

Metakognitiivsus ehk see "teine mina" Sinu sees

Siin astub mängu metakognitiivsus. See on see osa Sinust, mis jälgib Sinu enda mõtlemist ja tegutsemist. Selsamal hetkel, kui Sa ennast kõrvalt vaatled, aktiveerub Sinu sees see "teine mina".

Ideaalis võiks ta olla toetav kaaslane, aga loomise hetkes muutub ta peaaegu alati hindajaks ehk sisemiseks tsensoriks. Ta hakkab esitama valesid küsimusi kõige valemal ajal:"Kas mu hääl on kuidagi imelik?" "Kas mu nägu teeb praegu midagi valet?" "Kas ma ikka näen piisavalt hea ja veenev välja?"

Need küsimused ei aita Sind edasi. Sa võid küll koguda enda välimuse kohta hulga tähelepanekuid, aga samal ajal kaotad Sa kontakti oma tegeliku ja eheda toimimisega.

Sinu sisemine tsensor ei ole parim publik

Kognitiivses mõttes lülitub Sinu tähelepanu ümber. Meis kõigis on see tüüp olemas, kes küsib valel ajal valesid küsimusi. Need küsimused ei aita Sind edasi, nad hoopis katkestavad Sinu loomuliku mõtte ja tegutsemise voo. Sa võid küll saada kuhjaga märkmeid oma välimuse kohta, aga Sa kaotad kontakti sellega, mis tegelikult loeb – Sinu eheda kohaloluga.

Miks teatris peeglid kinni kaetakse?

Võib-olla oled kuulnud, et teatris kaetakse proovisaalides peeglid kinni? See ei ole asjata salapära. Proov ei ole esitlus, (tegelikult pole seda ka etendus) see on koht, kus otsitakse midagi: tõde, impulssi ja päris tegevust. Peegel loob vale publiku – Sinu enda. Ja see publik on, olgem ausad, on üsna halastamatu, sest ta näeb esimese asjana vormi, mitte sisu.

Sama lugu on videoga. See ei ole lihtsalt „objektiivne peegeldus“, vaid ajas nihutatud hinnang. Kui Sa vaatad end ekraanilt, hakkab Sinu aju seda pilti võrdlema Sinu sisemise tundega. Ja kuna need kaks ei kattu kunagi täielikult, tekib konflikt. Paljud suurepärased professionaalid ei soovi end ekraanilt vaadata mitte edevusest, vaid seetõttu, et pilt hakkab nende ehedat mälestust kogemusest ümber kirjutama.

Täieliku kohalolu poole liikumine on hea õpetuse alus.

Meie ei keela peeglit ega videot üleüldse – neile on lihtsalt oma aeg ja koht. Sest usume, et, enne kui Sa õpid end väljastpoolt vaatama, pead Sa õppima end usaldama ja tunnetama seest poolt.

Sinu sisemine partner peab olema piisavalt arenendud, enne kui me toome mängu välise analüüsi. Vastasel juhul sarnaneks see autojuhtimise õppimisega nii, et Sa vaatad kogu aeg ainult tahavaatepeeglisse. Kaugele me ju nii ei jõua, eks?

Sinuga koos treenime me esmalt Sinu kognitiivset kohalolu: Sinu teadlikuse liikuvuse juhtimist ja tähelepanu, eesmärgistatud mõtte ja kõne liikumist Sinu partneri - kuulaja suunas. Alles siis, kui vundament on kindel, võib hakata tegelema viimistlusega ehk hakata enam tegelema küsimustega, et kuidas mu hääl kõlab ja ega ma kontrollimatuid liigutusi ei tee. See on meie vastutus Sinu ees – hoida Sinu õppimisprotsessi kvaliteeti ja Sinu suhet iseendaga tervena.

Lõppude lõpuks on ju nii, et kui eesmärk on elus ja elav kõne, siis tuleb esmalt õppida kuidas olla päriselt elus ja kohal. See, milline see väljastpoolt paistab, on juba järgmine arengupeatükk.