Seebikas telekas, mikrofon stuudios – kus see päris elu on?

 Jälle see aeg: Stuudio. Ekraanid. Tõlked. Mikrofon. Vesi. Kohv. Ja uuesti otsast: tekstid, ekraanid, mikrofon. Ja veel tõlked ja tekstid.

Päevas mitu tundi pealelugemist, sinna otsa etendused, tunnid, koolitused. Hääl peab enam-vähem vastu. Pea ka. Tervis… noh, seni kuni mõni viirus sind liistule ei tõmba. Aga maht on korralik ja tunne on, et õlgadel ripuvad nähtamatud hantlid.

Telekast vaadates tundub kõik lihtne. Näitleja loeb teksti peale, neutraalselt või väikese empaatiaga,  pigem siiski neutralselt ja töö tehtud. Aga kui ise seda iga päev teed, kuuled sekundiga ära, millal tuleb see nn seebitoon.
See pole sarjade süü. See on autopiloot. Väsimus. Hääl läheb liiga siledaks, pausid liiga täpseks, natuke nagu excel räägiks. Ja korraks tundub, et teed iseenda paroodiat.

Siis see topeltelu. Loed sarju sisse, aeg läheb edasi, projektid vahetuvad. Ja nüüd jookseb päeval telekas kaks sarja, mille ma kunagi sisse lugesin. Satun peale. Jään kuulama. Mõtlen: kas ma päriselt nii lugesin? Miks nii? Ja loomulikult kuulen kohe vead ka ära.

Ja siis see küsimus, mis ikka tekib: kellele seda vaja on? Kes neid keset päeva vaatab? Aga vastus tuleb üsna ruttu. On vaja küll. Mõnele väga.

Telenovela pole ju realism, see on selge. See on pigem emotsionaalne taustamuusika. Natuke nagu rahvalaul või köögilaua jutt, mis venib ja venib, aga ära ka ei lõpe. Sealt ei otsita uut elufilosoofiat. Saadakse jälle kinnitus, et tunded on olemas, suhted loevad ja et headus võiks lõpuks siiski kuidagi pinnale pääseda. Mõnel inimesel on päev vaikne. Mõnel üksildane. Mõnel lihtsalt raske. Siis see sari täidab korraks maailma. Hääl räägib, inimesed elavad läbi, toimub midagi suuremat, kui elu. See polegi nii väike asi, kindlasti mitte tähtsusetu.

Stuudios juhtub vahel päris huumori asju ka. Hiljuti avastasin keset üht eriti dramaatilist armastuse ja vihkamise stseeni lugemist, et olen täiesti poole valinud. Elan oma kangelasele kaasa, kurgus juba väike klomp,  hääl väriseb... Siis tuleb õnneks sisemine hääl: stopp, rahu nüüd! Sina ei pea siin nutma, sina pead selle välismakeelse loo lihtsalt mõistetavaks tegema. Väike sirutus, kael vabaks, hingamine korda, tagasi tööle. Hääl reedab su seisundi hetkega, temaga pole mõtet vaielda.

Ja veel üks asi, mida see periood aina meelde tuletab: füüsiline vorm ja hea enesetunne ei ole näitlejale luksus. See on töövahend. Kui selg pinges või uni lühike, annab hääl esimesena teada. Siis pole enam mingit kunsti, vaid puhas liinitöö ja ellujäämine.

Perfektsesse esitusse ma väga ei usu. Elusasse usun. Vahel väike konarus hääles töötab paremini kui ideaalne kõlav rinnatoon. Liiga sile diktsioon jätab suhu plastmassimaitse. Inimene tunneb inimese ära. Isegi läbi mikrofoni.

Tööd on praegu palju. Vahel naljakas, vahel väsitav, vahel täiesti absurdne. Aga iga selline periood tuletab meelde, miks ma seda teen. Hääl, sõna ja kohalolu pole ainult teatri- või salvestusstuudio jaoks. See on viis maailmas kuidagi päriselt olemas olla.

Ja kui see seebitoon jälle üle võtab? No mis siis. Märkan ära, muigan, lonks vett ja kergemalt edasi. Professionaalsus on tihti lihtsalt visa järjekindlus pluss natuke huumorit.

See tihe stuudioperiood on mu jaoks paras täiendkoolitus. Kõik see väsimusega maadlemine, ühenduse ja aususe otsimine, kohalolu hoidmine isegi siis, kui alaselg protestib… see on päris praktika. Sama kogemus liigub hiljem minu koolitustele ja coachingusse. Mitte teooriana, vaid elatud asjana.

Lõpuks on kogu see teema päris lihtne: kuidas hoida oma hääl, mõte ja energia sellisena, et sa ei muutuks iseenda seebiooperiks. Päriselt olemas. Ükskõik millisel eluareenil.