Inimene on tööversioon
Ühel päeval ütles keegi avalikult midagi poolikut. Mõte oli alles toores, vormimata – nagu märg savi, mis ei tea veel, mis temast saab. Küsimus tuli ootamatult, keel ei leidnud õiget rütmi üles. Sõnad tulid kiirustades, segaselt, veidi rabedalt. See oli segu hirmust, uudishimust ja kogenematusest. Seal oli eksimus. Aga seal oli ka esimene samm, mis alles otsis teist. Reaktsioon ei lasknud end oodata. Inimene tõmmati liistule. Hinnangud kukkusid nagu betoonklotsid. Kohtuotsus sündis kiiremini kui küsimus. „ Ta ongi selline.” „ Nüüd näitas oma tõelist palet.” „ Mask langes.” Hiljem see inimene peatus. Hingas. Ütles: „Ma eksisin, ma polnud veel valmis. Ma näen seda nüüd teisiti. Ma õpin.” Aga maailm ei tahtnud oma lugu ümber kirjutada. Tühistamine ei ole sähvatus – see on müür, mis jääb püsti ka siis, kui lärm vaibub. Inimene võib selgitada, parandada, kasvada, aga kord loodud mulje on nagu tina, mida on raske paigast nihutada. Miks me nii teeme? Sest me kardame ebakindlust....
