Rakvere. Juuli 2026 Kaks lava. Istun Rakvere teatri saalis ja loen tutvustusi . Lihtne A4. Eesti ja inglise keeles. Algab Islandilt tulnud harrastusteatri etendus. Minu kõrval räägitakse keeles, millest ma aru ei saa. Norrakad. Seljakotid on jalge ees. Inimesed istuvad nii, nagu nad oleksid siia lihtsalt korraks sisse astunud. Käib põhja -ja baltimaade mittekutseliste teatrite festival. Laval on vähe asju. Mõned sirmid. Peaaegu mitte midagi. Ja ometi ei tundu midagi puudu olevat. Kui etenduse alguses laval lamanud eri vanuses mehed ja naised mängima hakkavad, on kummaline tunne, nagu oleks see põrand neid juba ammu oodanud. Mitte ühtegi liigset sammu. Mitte ühtegi liigutust, mis oleks tehtud lihtsalt selleks, et laval midagi esitada ja etendada. Tekstist ma aru ei saa. Aga tegevusest saan. Sõnadest mitte. Aga põhjustest küll. Keegi ei mängi tähendust. Kõik lihtsalt teavad, miks nad midagi teevad. Ja ma saan peaaegu kõigest aru! Isegi sellest, et nad on kamp kive kes mei...
