Keegi ei viitsi kuulata ja vaadata esinemist!?

Mulle on ikka koolitustel ja proovisaalides vastu vaadanud üks ja sama ebamugav olukord : inimese peas istub terve raamatukogu, aga suust tuleb välja paar segast stampi, kohmetu vabandus ja rida juba slaididele kirjutatud sõnu, mida mitte keegi pärast ei mäleta. Me oleme harjunud mõtlema kõnest kui millestki, kus tuleb ennast näidata, oma tehnikat särada lasta ja laval "ära teha". Ometi võib seegi olla ruineeriv üledoos. Mõtle, ehk algab tõeline kõnelemine alles siis, kui sa lõpetad enda värisemisele tähelepanu pööramise, viskad "avaliku esinemise seitsme sammu salaretseptid" prügikasti ja hakkad vaatama inimest toa teises otsas – kas see tüüp seal üldse suudab su mõtte vastu võtta ilma, et tal juhe kokku jookseks.

Ikka küsitakse, mis mu eriala siis on. Sõltuvalt päevast vastan erinevalt. Ühel päeval ütlen, et lavakõne ja avalik kõne, teisel päeval, et tegelen kõnetehnika ja retoorikaga, siis väidan, et töötan lavastaja-näitejuhtina, teinekord jälle saan öelda, et olen lasteteatri- ja häälnäitleja või et olen teatriõpetaja-teatripedagoog. Väga headel päevadel löön rinna kummi ja ega ma eriti ei valetagi kui ütlen, et olen teatrikasvatuse erialakirjanduse lektor ja häälehoiu õppejõud. Ettevõtja ja toimetaja-sebija asjaolude sunnil muidugi ka. (Põhimõtteliselt väldin enda sidumist avaliku esinemise koolitaja sõnastusega, aga sellest teinekord ja kusagil mujal…)

Aga see kõik on fassaad. Tegelikult ma tegelen suurema osa oma tööajast tõlkimisega. Mitte keelte vahel, vaid inimese ja tema enda vahel. Selle vahel, mida ta seesmiselt tunneb, mida tahab või vajab, teab ja oskab ja selle vahel, mis tal reaalselt suust välja tuleb. Kõnetehnika, retoorika, draama- ja teatriõpetus – need kõik on lihtsalt riistad mu tööpingil. Töö ise käib hoopis kusagil mingites teistes ruumides ja tasanditel.

Ma olen seda nüüd juba pikalt pealt vaadanud ja mul on tõesti kõrini nendest "seitse sammu eduka avaliku esinemiseni" koolitustest. Mitte et mul endal oleks südametunnistus selles osas puhas… Inimestele hirmsasti meeldivad valemid, aga elus need ei tööta. Palju lihtsam oleks muidugi kodulehele selline nimekiri üles riputada. Müüks paremini. Mitte, et mul veel koduleht oleks, liigun sinna poole aga… Aga mida kauem ma proovisaalides, klassiruumides elan, seda vähem ma usun mingitesse tehnikatesse ja seda rohkem näiteks reaalsetesse detailidesse. Kasvõi sellesse, kuidas mees või naine enne suu avamist sisse hingab. Seal on tavaliselt rohkem kirjas, kui inimesed arvavad. Üks hingab nagu varas, kes kardab vahele jääda. Teine hingab ette vabandades, kolmas nagu keegi, kes on otsustanud, et siin on minu piir. Selles ühes hingetõmbes on tihtipeale rohkem infot kui järgnevas kümnes lauses.

Ja siis me imestame, miks koosolekud on igavad või miks keegi kedagi ei kuula. Me räägime iseendast. See on see põhiviga. Sa tuled kuulajate ette või istud koosolekulaua taha ja hakkad jahvatama sellest, mida SINA tead, mida SINA tunned ja mis SINU taust on. Kedagi ei huvita. No kas sind päriselt huvitas mida ma siia algusesse enda erialaidenditeedi kommunikatsioonist kirjutasin? Tore kui läbi lugesid aga tunnista, et ega see sind ju eriti ei koti?

Mind on hakanud veenma hoopis teine asi: Midagi tõelist juhtub alles siis, kui sa lõpetad enda imetlemise ja hakkad päriselt nägema seda teist inimest sinu vastas. Mida TEMA vajab, mis on TEMA probleem? Kas sa suudad oma mõtte või tunde panna sellisesse vormi, et see teine tüüp tahab selle vastu võtta, ilma et tal juhe kokku jookseks või tähelepanu oma asjadele ei hajuks? Vat see on küsimus. Suuline eneseväljendus ja kõne ei ole esinemise asi. See on praktiline eluoskus, mis on mõeldud eelkõige teisteni jõudmise jaoks ja seda meile koolis väga ei õpetata.

Mäletan üht harrastusnäitlejat. Tegelane oli tavaline töömees, pidi stseenis lihtsalt ukse avama ja paar lauset ütlema. Küsima, et on see ikka see õige ruum kuhu ma pidin tulema. No kohe üldse ei tulnud välja. Liikumine toimus, tekst oli peas, aga laval oli mingi elutu kuju. Lõpuks mees vihastas, lõi käega ja ütles üsna tüdinult: „Kuule, kas ma võin lihtsalt korraks tulla ja olla mina ise?“ Ma ütlesin, et proovi. Ta astus uuesti sisse ja järsku stseen töötas. Hetkega. Sest ta lõpetas "esinemise" ja tuli ruumi päriselt kohale.

Meil on täna koolid ja ettevõtted täis inimesi, kelle peas istub pool maailmalaiust veebi, aga suust tuleb välja paar segast stampi ja kohmetu vabandus. Mitte sellepärast, et ta oleks rumal. Vaid sellepärast, et keegi pole talle näidanud, kuidas oma sisemisi baite ja bitte mõistetavaks kõneks vormida. Siit tulevadki need väikesed tragöödiad: keegi ei oska oma ideed kaitsta, keegi ei oska oma piire paika panna või lähedasele öelda, et armastab. Mina näen seda auku meie hariduses ja kultuuris pea igal nädalal.

Eks ma olen sellise lähenemisega ise ka veidi ebamugavasse kohta sattunud. Kõnevaldkond arvab, et olen oma tegemistega liiga teatrikunsti loomise ja lehvitamise poolel. Teatriinimesed jälle peavad mind praktiliseks lihtsustajaks. Kommunikatsiooni- ja personalijuhid ootavad mult tabelit ja maagilise efektiga tööriistu, kunstnikud tahavad kuulda mingit udu erilise atmosfääri sünnitamisest. Ma elan kuskil seal vahepeal. Ei ole just kõige tulusam koht, aga igav küll ei hakka.

Lõpuks ei peagi kõike lõpuni ära seletama. See on nagu üks hästi õnnestunud proov või koolitus – kui see läbi saab, siis inimesed sageli ei oska päris täpselt öelda, mis seal ruumis muutus või mis me tegime. Aga nad lähevad edasi natuke sirgema seljaga kui sisse tulles. Ja mulle tegelikult sellest aitab küll. Aga jälle mitte alati...