Millega traditsiooniline avaliku esinemise õpetus sind alt vedada võib?

 

Rakvere. Juuli 2026 Kaks lava.

Istun Rakvere teatri saalis ja loen tutvustusi. Lihtne A4. Eesti ja inglise keeles. Algab Islandilt tulnud harrastusteatri etendus.

Minu kõrval räägitakse keeles, millest ma aru ei saa. Norrakad. Seljakotid on jalge ees. Inimesed istuvad nii, nagu nad oleksid siia lihtsalt korraks sisse astunud. Käib põhja -ja baltimaade mittekutseliste teatrite festival.

Laval on vähe asju. Mõned sirmid. Peaaegu mitte midagi. Ja ometi ei tundu midagi puudu olevat.

Kui etenduse alguses laval lamanud eri vanuses mehed ja naised mängima hakkavad, on kummaline tunne, nagu oleks see põrand neid juba ammu oodanud. Mitte ühtegi liigset sammu. Mitte ühtegi liigutust, mis oleks tehtud lihtsalt selleks, et laval midagi esitada ja etendada.

Tekstist ma aru ei saa. Aga tegevusest saan. Sõnadest mitte. Aga põhjustest küll. Keegi ei mängi tähendust. Kõik lihtsalt teavad, miks nad midagi teevad. Ja ma saan peaaegu kõigest aru! Isegi sellest, et nad on kamp kive kes meile iidseid lugusid vestavad ja mängivad. Ja nendes on ühendus ja koostegutsemise energia. See on haruldane. Lavapingutust ei ole. Ei mingit higilõhnalist tahtmist hästi näidelda. Lihtsalt inimesed, kelle mängust voolavad lood ja vanad saagad välja nagu jõed. Natuke naljakad. Natuke õudsad ja kurvad. Aga helisevad. Sest seal taga keskel istub jõrmide meeste kahemehebänd. Tõsiste nägudega. Peaaegu liikumatult. Aga neil on huumorit. Ja kogu saal hingab koos nendega.

Siis lähen teise saali. Seal käib paralleelselt Eesti Harrastusteatrite Liidu külateatrite festival.

Naine astub lavale. Ringutab käsi. Ta räägib pikalt. Pilku kellelegi eriti ei kingi. See läheb kuskile üle publiku peade. Nagu otsiks laest kedagi, kes järgmise repliigi ette ütleks. Keegi teine tuleb tema selja taha. Põhjust selleks pole. Ütleb midagi. Siis järgmine. Siis vaikus. Mitte selline vaikus, mis sünnib ootamisest. Hakkab veidi piinlik. Kolmas kohendab sukka. Neljas jalutab. Viies seisab. Kõik toimub nagu selgeks õpitud. Ja ometi ei juhtu peaaegu midagi.

Kirjutan kavalehe servale. Mis on eesmärgipärane tegutsemine? Mis on partneri kuulamise tähtsus? Millised kujuteldavad olud on realistlikud? Need küsimused mahuvad kavalehe kriitpaberi servale ära. Vastus ei mahu. Üks mees peaks olema hädas. Vähemalt nii on sõnades. Aga ta on algusest lõpuni nagu samas kohas. Kõnnib mööda vaipa. Edasi. Tagasi. Vaip on. Põhjust ei ole.

Ja siis juhtub päeva kõige kummalisem asi. Mõtlen hommikule. Norra trupi peale. Seal olid laval näitlejad, kellel oli vaimupuue. See teadmine käis enneloetud veebilehelt läbi.

Etenduses seda tunda ei olnud. Seal olid lihtsalt inimesed. Ausad. Elus. Toimivad. Keegi ei püüdnud olla huvitavam kui ta oli. Keegi ei varjanud ennast näitlemisega. Nad olid päriselt olemas.

Ja mida kauem ma sellele mõtlen, seda rohkem hakkab minus midagi nagu ümber pöörama. Kuidas on võimalik, et inimesed, kelle kohta ühiskond ütleb erivajadusega, mõjuvad laval nii terviklikult? Ja kuidas on võimalik, et inimesed, kelle kohta teatakse, et normalsed, mõjuvad laval nagu lihtsustatud tegelased mingis kergema raskusjõuga maailmas?

Seal, Norra tükis, kus mindi unenäo sisse, uskusin ma inimesi. Siin tabasin end aeg-ajalt uskumas mingit lavastuse kokkulepet. See vahe ei ole tehniline. See on kuidagi sügavam. Võib-olla algab see hetkest, kui inimene lõpetab mulje jätmise. Ja hakkab päriselt kohal olema. Kui skandinaavlased lõpetasid etenduse, jäi tunne, et nende maailm jätkub seal lava taga sama moodi. Et kui ma lähen kulisside taha, elavad needsamad inimesed seal samade häälte ja olemusega edasi. Mitte nagu karakterrollides. Lihtsalt elus.

Siin süttivad saalituled. Aplaus, Lavalolijate tuttavad plaksutavad, näod naerul. Rõõm on päris, seda küll. Nad on tulnud kodu ja pere kõrvalt aega näpistades kokku, teinud proove, õppinud tekste pähe. Triikinud kostüüme. Näitlevad.

Siis tõstetakse lauake kõrvale. Veinikann pannakse kasti. Keegi ütleb ilma igasuguse “teatrita”:"Noh, tehtud, nüüd sööma"

Ja ongi tehtud. Fuajees kuulen veel, et nüüd kuulub ka kultuurimaja osa teatri alla. Mõtlen ühele heale kolleegile. Kolmkümmend kaheksa aastat kooliteatrite juhendamist. Kuhu tema nüüd läheb? Kas jätkab? Kindlasti.

Välisuks avaneb. Sadanud on soe vihm. Üks inimene seisab uste vahel ja pusib kilekeebiga. Hulk teatraale hingab välisukse ees varikatuse all veidi jahenenud niisket õhku. Keegi ei kiirusta. Vihm sajab vaikselt. Räägib seda keelt, mida tõlkida ei ole vaja.