Normaalsuse lõks: kuidas me õpime end märkamatuks tegema (ja kutsume seda küpsuseks)

 See mõte tabas mind ühe tavalise vestluse ajal. Mitte kusagil esitlust vaadeldes, vaid lihtsalt jutu sees. Inimene rääkis, selgitas, oli igati asjalik. Aga kogu olukorras oli midagi kummaliselt elutut. Justkui keegi oleks elulised näitajad ja kire poole peale keeranud. Ta oli " nii normaalne". Ja siis ma sain aru – see oli harjumusest. Ma taipasin, et see ei ole oskamatus ennast väljendada. See on distsipliin. Hästi kasvatatud, vaikne ja selgeks õpitud normaalsus.

See pani mul sees kripeldama. Ma näen seda tegelikult igal pool: tarku ja teraseid inimesi, kes räägivad nii, nagu keegi seisaks nähtamatu vilega nende kõrval ja annaks märku: liiga palju, liiga elus, liiga sina!

Meile on sisse söödetud, et normaalne on hea. Turvaline. Küps. Aga tegelikult on see "normaalsus" tihti lihtsalt väga hästi omandatud enesetsensuur. See on hetk, kus su keha tahaks olla vaba ja kohal, aga sa hoiad end tagasi nagu viisakas külaline võõral peol. Ja sa pole selles ise süüdi – see on meie kultuuri peen ja järjepidev töö.

Meid hakati võrdlema juba enne, kui me kõndima õppisime. Kas areng on normis? Kas käitumine on normis? Kui midagi oli "natuke liiga", siis seda korrigeeriti. Õrnalt ja armastusega, aga järjekindlalt. Laps õpib kiiresti: milline naer on okei, milline nutt on liiga palju, milline rõõm on piinlik ja milline julgus on tülikas. Nii sünnibki see viisakas sisemine korravalvur, kes tapab igasuguse spontaansuse.

Oma töös näen ma kahte tüüpi täiskasvanuid. Ühed on need, kes õppisid suurepäraselt sobituma. Nad on tublid, ratsionaalsed ja struktureeritud. Aga liiga tihti ütlevad nad mulle: "Virko, ma ei oska end vabalt väljendada." Vale. Sa oskad küll, sa lihtsalt ei luba endal seda teha.

Teised on need, kes ei mahtunud raamidesse. Keda "parandati" või isegi häbistati. Neil on rohkem haavu, aga neil on alles midagi metsikut. Midagi, mis ei allu kontrollile. Ja imelikul kombel on just need inimesed need, keda me tegelikult imetleme. Keegi meist ei vaata lavale ega mõtle: "Oh, kui inspireerivalt keskmine esitus!" Ometi proovime me ise iga päev just selle keskmise poole hoida.

Kui keegi tuleb minu juurde murega, et hääl ei kanna või lavanärv tapab, siis ma mõtlen: ehk sa oled lihtsalt liiga hästi treenitud mitte silma paistma? Normaalsus on kokkulepe, mille paljud on sõlminud ilma seda teadvustamata.

Tegelikult pole "normaalset inimest" olemas. See on vaid statistiline joon graafikul. See nähtamatu ideaaliga võrdlemine on väsitav – see teeb hääle väikseks ja mõtte liiga kontrollituks. Aga selline mõte ei liiguta kedagi.

Väljapääs ei ole õppida "paremini esinema", vaid hakata vähem ennast kärpima. Vähem vabandama. Vähem siluma. Tuleb lubada endal olla nähtav ja "natuke liiga palju". Sest just sealtmaalt algab see osa, mis on päriselt elus ja huvitav. See ei ole mugav enesearengu tee, aga viib aususe ja eheduseni. Ja see on alati mõjusam kui hall normaalsus.

Kui sa tunned, et jääd omaenda elu areenil tagaplaanile, siis see pole viga, vaid muster. Ja mustreid saab muuta. Virko Areen ongi paik, kus me proovime need mustrid esialgu kasvõi korraks kõrvale panna. See ei nõua suurt lava, vaid ühte esimest sammu ja turvalist ruumi, kus proovida olla sina ise. Kui see tekst sind kõnetas ja tunned, et tahad oma päris häälele lähemale jõuda, siis kirjuta mulle. Vaatame koos, kuidas edasi minna. Originaalne Sina ise, viimaks ometi!